Rokikreml Rock Café kuulutas läinud nädalal just selle segasevõitu pundi parimaks rokibändiks Eestimaal üldse. Enne kohtumist mulluse Eesti parima pundiga hoiatas Winny Puhhi koolivend Põlvast, et ühtegi sealt kuuldud mõttekatket ei tasuvat tõsiselt võtta. Juba auväärses eas meeskodanikel olevat lihtsalt annet vint nõndavõrd üle keerata, et pärast ei suuda keegi aru saada, kus lõpeb pudru ja algavad kapsad.
Stiil pole muutunud. Vimkasid on selles jutus parasjagu.
Bändi kõneisik, kitarri ja kisaga tegelev Jürnas Farmer meenutab ajaloost, et Põlvas on olnud aegu, kus peaaegu iga poisterahvas pidi tegema bändi. Et nendest jäi üle poisse, kes mitte midagi mängida ei osanud, tuli ka nendest omaette bänd – punkbänd. See ongi Winny Puhhi sünnilugu. Põlva keskkooli muusikaõpetaja on suure mõnuga Puhhi esinemist välja kuulutanud sõnadega, et tegu on maailma parima ühte tuuri mängiva bändiga. "Muusikakooli sisse said meist vähesed. Ja need üksikud visati kohe välja."
Puhhi on tituleeritud ka kui setu metal-bändi. "See on üdini vale, kirjaviga. Puhh on setu mentalbänd. Meie muusikas ongi võluv just seda mentaalsust otsida ja sellest aru saada. Meile sobivad kõik mentaalsused. Oleme selles mõttes nagu viikingid – passivad kõik usud. Eriti need, mis parajasti kasulikud," ütleb Jürnas oma usutunnistuseks.
Lihtsalt häbi oli
Puhhid on kogu karjääri rangelt hoidnud oma identiteeti. End alati mingi plögaga kokku mätsinud, olnud küll saatana sigudikud või nunnad. Ka pärisnimesid teavad vaid vanemad või lähemad pereliikmed. Vaid viimases otsas on nad enda välimusest pisut märku andnud. Kuigi ka auhindade kätteandmisel mängisid nad, sukad peas. Ikka sellepärast, et keegi neid ära ei tunneks. "See on sulaselgest häbist, et me pilli nii halvasti mängime ja ka laulda ei oska. Isegi isad-emad on meist ära pööranud ning ka peredel pole lihtne. Ka lastele ei julge me tunnistada, millega õigupoolest tegeleme." Laste autorid on Puhhid tegelikult valid – kuue bändiliikme kohta on neil ka kuus last. Ja ühel koguni kolm. Kaks pole seni oma viljakust välja näidanud.
"Kõik see komejant toimub selle nimel, et me ka tänaval rahulikult käia saaksime. Ja oma asju ajada," jätkab Jürnas nii rahulikul moel, et ükski hääleliigutus ei reeda sisemist anekdooti. "See kogu maskeraad on ju tegelikult sadomasohhism. Algul on jube, aga pärast hakkab meeldima. Aga maskid ja varjunimed – see on tegelikult väga hästi hoitud saladus. Iga endast pidav salaühingki peab ju kõigepealt silmas, et info ei lekiks. Mis aga kostüümidesse puutub, siis ilmselt me päris mehed enam polegi. Rohkem nagu uniseks. Selle eest kannavad hoolt meie pereliikmed, kes hoiavad meil väga kiivalt silma peal, et me väga ülekäte ei läheks. Tundub, et me polegi enam päris bänd. Et meiega nii kõvasti manipuleeritakse, oleme saanud tooteks."
Jürnas ei jaga ka seda juttu kahepalgelisusest. "Õiged inimesed oleme ikka laval – kui väga ka sellest situatsioonist välja tahaks pugeda, see ei õnnestu kellelgi. Kui sa oled ikka Põlvast pärit, siis sa oled Põlvast pärit. Mis sest, et enamik meist juba üle kümne aasta Tallinnas elanud. Sissekirjutus ei maksa midagi," tõmbab Jürnas päritolule kriipsu alla.
Muusika kui ravim
Winny Puhh on ka ise üllatunud edu üle, mis neid saadab. "On paradoks, et me ei oska ju tegelikult üldse pilli mängida. Ent see, mis välja tuleb, on miskipärast nagu ime, mis paitab kõrvu ja mida mõned on võrrelnud isegi ravimiga, mis rahustab meelt. Järelikult pole mõtet raisata raha mingitele joogatrennidele – Winny Puhh asendab selle täiesti. Mis on Winni Puhhi muusikaline sõnum? Sellele vastab Jürnas klassiku suu läbi: kunst ei ole kunsti teha. Kunst on kunstis kunsti näha.
Puhhid alustasid viiekesi. Ent nüüd on neid kuus. Endine trummimees puges mingil hetkel Hispaaniasse peitu. Võeti uus. Ent kui vana koju kui mesipuule tagasi lendas, ei suudetud ka uuest mehest loobuda. Järelikult on bändis kaks trummarit.
"See kõik on nii ainult ärilistel kaalutlustel, ainult raha pärast. On põhjust rohkem küsida. On ju ootamata näru tunne, kui laval on ainult kaks meest, kes küsivad kui orkester. Meil on lihtne – laval on kuus meest. Ja 60 000 krooni ehk praeguses rahas 4000 eurot sulas on me taks. Ja meeleldi makstakse. Kõik maksavad. Kõige naljakam on see, et mida kõrgemale hinna ajame, seda rohkem meid tellitakse."
Jürnas räägib, et Winny Puhhi tulebki vaadelda kui elukutset ja aina rohkem mehi on päristööst loobunud – milleks käia tööl, kui elada saab ka ainult bändist päris lobedalt. "Töö on ikkagi ainult lollidele," ei unusta ta märkimast.
Milline on Winny Puhh kuus kuud vanemana?
"Aprillis on meil munade lugemise kuu. Ehk pinutäis kontserte Tallinnas ja Tartus. Suvel – nagu kõigil – suvetuur. Tegeleme just praegu endale soojendajate otsimisega. Kokku tuleb ju lükata hirmus suur raharull. See kõik on ettevalmistus talveks, mille kavatseme peredega Aasias veeta. Oleme märganud, et just selle kandi rahvastega räägime nagu ühte keelt. Sõnagi aru ei saa, aga keele kõla on pehme ja meeldiv. Mida kaugem on maa, seda sõnaliselt lähemal ta on.
Ja kolmas plaat tuleb ka kindlasti välja enne, kui ära sõidame."
Kommentaarid